Näituselt leiab maale Lasnamäe vaadetest, mis on Liivakule mingil moel oluliseks saanud ja ta loodab, et see pakub vaatajale veidi huumorit, rohkelt silmailu ja südamlikke tundeid. "Jalutasin hilisel suvepäeval Lasnamäel, kui südames soojenes nostalgia ja meenus lapsepõlve kergus. Nii mõnegi jaoks on Lasnamäe hirmus kant, kus küsitakse suitsu ja antakse peksa - või vana hea nali “Peksa on? Suitsu tahad?” -, kuid minu jaoks on see koht, kus asub mu kool, elasid mu parimad sõbrad, kogesin esimest armastust ja tänaseni elavad mu vanavanemad. Siiski vastab Lasnamäe kurikuulsus osati tõele ning antud näitus sündiski ideest kõrvutada värvilised lapsepõlvemälestused ümbritseva reaalsusega. Lasnamäe jääb alati minu jaoks koduks, kuid olen tänaseks näinud rohkem kui ühte vereloiku ning teinud mitu rekordilist spurti nurga taga varitsenud ootamatuse tõttu.” 

 

Kuigi pealtnäha paistab olevat tegu lihtsalt linnavaadete näitusega, leiab galerist Victoria Olt, et see on kontseptuaalselt tugev. „Liivak meenutab siin lapsepõlve, mille veetis koos oma nõoga, kellest hiljuti ilma jäi, mistõttu on need mälestused omandanud kibemagusa alatooni. Väärib tähelepanu, kuidas ta maalib Lasnamäge siiski niivõrd värvikalt. Vaatajal tekib tunne, justkui oleks ta sealsamas kunstniku kõrval, mängimas rulapargis või ootamas bussipeatuses ajal, mil lapsepõlv tundus lõputu. Kuid lõpp siiski saabub, purustades lapseliku süütuse ja nostalgia. Kuigi näitus on särav, kõneleb see tunnete hallskaalas – see tähendab armastada paika, mida vihkad, ja igatseda aega inimesega, kelle mälestus on seal justkui kivisse raiutud.“